Elu kaksikutega

 Kuigi ma võin öelda, et kolme lapsega on kerge ning magamata öid mul pole, siis aega sellegi poolest on kuidagi maruvähe. Ausalt öeldes jääb sellest 24 tunnist ööpäevas minu jaoks väheks ning tunde võiks olla nii umbes kuue võrra rohkem. Iga päev on nii palju toimetusi, et arvutisse lihtsalt ei jõua ning niimoodi jäävadki pooled blogipostitused ära, sest need jõuavad piltide- videote näol Instagrami ja Facebooki. Nüüd aga võtsin selle aja- panin Amanda tuttu, Põnnidele andsin kätte uued mänguasjad ning lihtsalt muud kohustused lükkan korra kõrvale, et leida endale see tunnike siin arvutis.  Selle kuu ajaga on juhtunud nii palju, et ma ei teagi kust pihta alustada. Põnnid alustasid lasteaia teed ning samal kuul nad tulid ka sealt lasteaiast ära, kuna lihtsalt selle lühikese ajaga oli nii mitmeid probleeme, mis meie pere jaoks ei olnud aksepteeritavad ning viimaseks piisaks karikas sai see, et Jaanil võeti ära riidekapp ilma eelnevalt meile midagi ütlemata.  Aga positiivne on see, et

 Raseduse lõpp oli mul tegelikult üsna kerge. Kui välja arvata madal hemoglobiin ( mis mul tegelikult on terve teadliku elu olnud) ning kerge paistetus, siis ühtegi kaebust mul ei olnud. Eks ma unistasin ikka alates 37.nädalast, et nüüd võiks sünnitama minna, aga kui beebi välja tulla ei taha, siis ega ju sünnitama minna ka ei saa.   37.nädalal käisin plaanilises kontrollis, kus kontrolliti emakaarmi ning seda, kuidas beebi ennast kõhus tunneb. Emakaarm oli ilusti korras, kuid lootevett oli veidi liiga palju ning ultraheli järgi oli ka beebi keskmisest suurem. Seega määrati mulle uus kontroll täpselt nädala pärast, kus endiselt oli beebi suurem ning lootevett samuti üle normi. Küsiti ka minu arvamust, et mis ma ise tahaks, kas esilekutsumist või keisrit. Arstiga koos otsustasime, et keiser on mõistlikum valik, kuna üks keiser on mul juba olnud ning kuna beebi on suurem ja mina pisikene, siis targem kohe keiser teha, kui pärast peaks sünnituse käigus osutuma vajalikuks teha erak

 Kuna esimene unetu öö on selja taga, siis tundsin, et aitab küll sellest blogipaastust ning tagantjärele tuleb kõik asjad ilusti kirja panna. Seda blogipaastu, mis nüüd oli, oli mul hädasti vaja. Tundsin, et hakkan end lihtsalt pidevalt kordama ning kergem oli meie tegemis teile jagada läbi piltide facebookis ning instagramis.  Ent tänaseks on käes see päev, kus ma võtsin arvuti kätte, et kirja panna Amanda sünnilugu, meie esimesed nädalad viieliikmelise perena ning kuidas me üleüldiselt siiani hakkama oleme saanud. Terve postituse saaks sellest, kuidas see täiskuu mõjutab Amandat. Varem mõjutas täiskuu ka Jaani ja Liisut, kuid umbes pool aastat tagasi avastasime, et enam see neid nii väga ei mõjuta ning eks tuleb loota, et ka Amandaga saabub see päev, kus täiskuu mõjutusi tunda enam pole.  Me käisime vahepeal ka stuudios pilte tegemas ning kui Amanda on veidi kasvanud, siis on plaan minna teha ka perepildid. Üldse on mul viimasel ajal tulnud miski hoog peale, et palju pilte tule

 Kuna sünnitus pole enam mägede taga, siis hakkan vaikselt mõtlema selle peale, mida haiglasse kaasa pakkida. Kui aus olla, siis esimese hooga kohe midagi ei tulnudki pähe, sest kaksikute ajal ma ju elasin juba haiglas ning kõik vajalikud asjad olid sünnituse hetkeks olemas ning peale sünnitust oli kuu aega aega, et mõelda, mida vaja lisaks veel on.  Seekord aga loodan juba mai jooksul haiglakoti kokkupakkida, sest juunis on 37 nädalat täis ning siis juba võib ju teoreetiliselt sünnitama minna. Mida aga haiglakotti pakkida, see on juba omaette küsimus.  Niisiis endale plaanin kaasa võtta sellised asjad: sidemed ühekordsed aluspüksid  rinnapadjad kamm+juuksekumm hambahari + pasta dušigeel + šampoon  hügieeniline huulepulk kreem  mugavad riided haiglas olemiseks  riided koju tulemiseks  plätud  imetamisrinnahoidja müslibatoonid + küpsised + topsispasta (nii endale kui Härrale) spordipudel (hea mugav on sellest juua ning saab vabalt täita)  pisem kapsapea Beebile

 Kes meid instagramis ja facebookis jälgivad, need juba teavad, et me osaleme ka see aasta Eesti Blogiauhindadel. Kuna eelmine aasta läks meil täitsa hästi ning ma olen siiani niiiiii tänulik, et te meie poolt hääletasite, siis ma väga väga loodan, et ka see aasta saame me teie hääled, armsad sõbrad :)  Mina andsin ka oma hääled juba ära ning tänavu aasta ma teadsin juba enne hääletuse algust, kes minu hääled saavad.  Möödunud aastal ma kahjuks kohale minna ei saanud ning sellepärast on meel siiani natukene kurb, kuid kui ma just 16. juunil sünnitamas ei ole, siis tahaks end sinna ikka kohale vedada ning nautida seda toredat üritust. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis see aasta läheme Härraga kahekesi sinna, sest lõpurasedana ma päris üksinda ei julgekski enam minna.  Kui ka teie soovite hääletada, siis meie ootame hääli PERE - JA BEEBIBLOGIDE kategoorias ning kui kuskil mujal kategoorias häält ei oska anda, ei ole üldse hullu, hääl läheb ka siis kirja, kui valid vaid ühes katego

 Vahepeal on nii palju juhtunud ja mul on nii palju poolikuid postitusi, et lihtsalt ei jõua neid kõiki kirja panna nii kiiresti kui sooviks.  Mis on aga hetkel kõige parem - lapsed said sügisest alates minu soovitud lasteaeda kohad ning juba 2 nädala pärast on esimene lastevanemate koosolek. No ma ei saaks õnnelikum ollagi! Tegelikult ootan juba põnevusega sügist, sest lasteaed asub Tallinnas ning ma hetkel veel ei kujuta ette, kuidas hakkab see hommikune lasteaeda minek välja nägema, aga ma ei usu, et seal midagi keerulist oleks.  Põnnidega on üldse kõik asjad nii hästi kõik asjad paika loksunud, et ma ei olegi pidanud palju enda pead vaevama. Ainuke asi, millega pead vaevata on see, et Liisu on meil nii pisikene, et talle suveks sobivaid riideid leida on keeruline, samuti ka jalanõusid. Lihtsalt naljakas on, kui näiteks sisetallapikkuse järgi on jalanõu paras, siis laiuse poolest on see hiiglaslik, täpselt samamoodi on pükstega - kui need on pikkuselt parajad, siis puusast on n

 No nii, tänaseks on rasedus juba nii kaugel, et ainult 89 päeva on lõpuni jäänud. Siiani on rasedus ideaalselt kulgenud ning neid probleeme, mis kaksikute ajal oli, ei ole. Eks muidugi võib siin olla ka oma osa sellel, et olen pidanud 13.nädalast alates sööma verevedeldajat, et mu vererõhk ei hakkaks jälle lollusi tegema.  Natukene veel ning oleme igasuguste asjadega beebi sünniks nö valmis, ehk siis kõik ettevalmistused on peagi tehtud.  Käru on välja valitud, kuid tuleb oodata veel natukene millal see uus mudel müüki tuleks, et see ära tellida. Pisikesele vooditaskule, kuhu saab beebi magama panna enda kõrvale, on vaja õmmelda ääre pehmendus ja voodipesu. Kandekoti tellisin ka just paar päeva tagasi ära ning lina on juba kodus kapis beebit ootamas. Kõik esmased riided on ära ostetud, vaja on veel välja valida kojutoomise komplekt, aga no seda ei ole mu rasedaaju veel suutnud välja valida - otsustusvõimetu :)  Kui siiani on mul pigem olnud unetus, siis nüüdseks viimased päev

 Teate, ma tunnen, et tegelikult tahan ma niiiiiii paljust kirjutada, kuid mul on selline tunne viimasel ajal, et mu blogi nimi paneb mulle nagu mingid piirangud. Täpselt selline tunne on, et ma peaksingi koguaeg vaid kaksikutega seonduvast kirjutama. Ja niimoodi ma siis tulen siia, kirjutan blogi valmis ja siis avastan, et ei, ma ei saa vist seda ikka avaldada, sest seal pole ju juttugi kaksikutest. Ma tean, et see kiiks on suuresti mu enda peas, kuid no ma ei oska kuidagi sellest mööda vaadata.   Mul on mustandites valmis praeguse ja eelmise raseduse võrdlev postitus, sest olgem ausad, need on nagu öö ja päev ning praegust rasedust ma lihtsalt sajaga naudin. Kohe-kohe saab valmis postitus kaksikute sünnipäevast ning kui olen saanud pildid ka ilusti juurde lisatud, siis avalikustan ka selle :)  Viimasel ajal tahaks vahel lihtsalt nutta, sest öelda on nii palju, aga seda kirjutamisetuhinat kuidagi ei tule peale ning siis ongi tunne, et miks ma ikka veel seda blogiasja ajan. Teg

 Teate, ma mõtlesin, et räägin teile natukene nalja. Kui ma varem arvasin, et vastsündinud kaksikutega on raske, siis nüüd ma saan täitsa aru, et see beebiiga oli ikka täiega kerge. Nad ju alguses ainult magasid ja sõid ning vahepeal mängisid. 1-2 aastastega on ka täiega lihtne, sest nad ei genereeri veel igasugu asju kokku, aga kohe 3 aastastega on ikka pääääris keeruline vahepeal.  Meil on hetkel elutoas kamin, millel pole uks ees ning vahepeal me ikka teeme tule sinna sisse. Niisiis tegime seda ka eile päeval, aga teate millega kaksikud täna tegelesid sellel ajal, kui ma neile hommikuputru keetsin - nad lihtsalt kraapisid tuha mulle elutoa põrandale laiali :D No anna kannatust, ma tõepoolest ei saa aru, kust nad selliste lolluste peale tulevad.  Või mis veelgi parem, vaatan, et lapsed mängivad enda toas rahulikult, kuid järgmisel hetkel, kui ma olen vaid hetkeks selja pööranud, on nad mõlemad roninud kummuti otsa ning istuvad seal nagu padakonnad (meie kodus on kõik kapid ja ku

 See beebiasjade majandus on ikka nii keeruline ja kirju. Just see igasuguste tilu-lilude teema nt lamamistoolid, turvahällid, mähkmed jne. Käru otsus on meil veel tegemisel, aga tean, et meie käru saab pärit olema  Stroller24  'st.  Kui igasugu riiete ja muu tekstiiliga on hea lihtne, siis kõike muud on ju oluliselt keerulisem valida ja osta. Samas olen ma juba nii palju uurinud ja puurinud ning selgeks teinud, et tahan võimalikult minimaalelt asju, ent need asjad peavad olema kõik praktilised ja tegema meie elu võimalikult mugavaks. Niisiis olen teinud ka nimekirja, mida tahaksime osta.   3-IN-1 ROCKER NAPPER KIIK COZY / LAMAMISTOOL  See sai meil välja valitud, sest seda saab kasutada ka pisikese voodina, mida on ju nii mugav nt  elutoas või õues terrassi peal kasutada. Samuti saab selle lihtsa liigutusega teha lamamistooliks ning kiigeks. Mis aga kõige parem, sellel on katus ka peal, ehk siis õue kasutades saab beebi päikese eest peitu panna :)  Turvahälli

 Ma reaalselt tunnen viimasel ajal, et tahaks kaksikud lasteaiast ära võtta. Nad olid paar kuud eelmise aasta lõpus lasteaiast eemal, sest igakord kui ma tahtsin neid lasteaeda viia, siis sain sealt teate, et neil on rühmas kas silmapõletik või mõni muu viirushaigus. Seega maksimegi lihtsalt 2 kuud niisama seda lasteaeda, et oma kohta säilitada.  Nüüd aga on nad jälle pea kaks nädalat lasteaiast eemal olnud. Nad käisid meil 3 päeva lasteaias ning siis avastasime pisikese palaviku ja nohu- okei, jäävad koju ja hakkame ravima. See aga lõppes sellega, et 4 päeva hiljem olime me terve perega voodis siruli maas - minul põskkoopa põletik, Härral nohu-köha-palavik-nõrkus-peavalu, Liisul mandlid paistes ja nohu ning Jaan on endale kuskilt silmapõletiku veel lisaks hankinud. Niisiis istumegi juba üle nädala kodus haigetena ning tahaks juba terveks saada, sest ma ei suuda enam haige olla.  Ma saan tegelikult aru, et esimene aasta lasteaias võibki niimoodi mööduda, et nad on mul rohkem aega

 Kuna kohe-kohe on juba pool rasedust möödas ning ees on ootamas looteanatoomia uuring, siis me oleme kodus arutanud, et huvitav kumb siis ikkagi tuleb..  Tegelikult tegime ka otsuse, et seekord ei soovigi teada saada, kes tulekul on, las ta üllatab meid sündides :) Pealegi me kumbki ei taha osta ainult roosasid- siniseid asju kokku, vaid pigem just värvilisi - kollane, punane, roheline jne. Arvasime, et meie kolmas ja ühtlasi viimane laps võiks ju oma soo jätta üllatuseks ning küll peale tema sündi saab neid soopõhiseid riideid osta küll ja veel.  Meil retrokäru on ka sooneutraalne ning igapäeva käru tuleb samuti sooneutraalne. Beebi voodipesu õmblen samuti naturaalsetes toonides, sest poes olevad on kõik kas roosa või sinisega, mis aga meile kummalegi ei sobi. Kuna õmmelda ma oskan ja ilusaid kangaid on küll ja veel, siis voodipesu pole probleem teha ja saab ka täpselt sellise nagu endal meeldib :)  Korraks mõtlesime küll, et kuidas ikkagi siis nii, et sugu ei tea, et siis on

Täna plaanin teile kirjutada enda kogemusest kaksikute rasedus vs ühe lapse rasedus. Kohe algusesse võin ära öelda, et minul on küll ühe lapse rasedus ikka oluliselt kergem. Kaksikutega olin selleks ajaks, mis praegu juba käes on, mitu nädalat haiglas veetnud. Küll olid mul meeletud peavalud kui ka kohutav oksendamine. Ausalt, ei olnud vahet kas on öö või päev, mina käisin ikka pidevalt vetsupotti kallistamas. Muidugi uni oli magusam kui mesi ning on praegugi, kuid tuleb end piitsutada päeval ärkvel olema. Seekord on aga oluliselt lihtsam, kimbutab aeg-ajalt hommikune iiveldus, aga olen tähele pannud, et see on ka vaid siis, kui eelmisel õhtul enne magama minekut mitte midagi ei söö. Peavalud on ka, kuid need ei ole pooltki nii hullud ning muidugi uni. Vähemalt ei ole midagi nii hullu, et ma peaksin haiglas passima- kodus on ikka hulga parem olla.  Kui ma nüüd mõtlen, mida saaks seekord teisiti teha, et ei juhtuks samamoodi, et sünniks enneaegne laps või tuleks kohutav preeklamps