Täna plaanin teile kirjutada enda kogemusest kaksikute rasedus vs ühe lapse rasedus.
Kohe algusesse võin ära öelda, et minul on küll ühe lapse rasedus ikka oluliselt kergem. Kaksikutega olin selleks ajaks, mis praegu juba käes on, mitu nädalat haiglas veetnud. Küll olid mul meeletud peavalud kui ka kohutav oksendamine. Ausalt, ei olnud vahet kas on öö või päev, mina käisin ikka pidevalt vetsupotti kallistamas. Muidugi uni oli magusam kui mesi ning on praegugi, kuid tuleb end piitsutada päeval ärkvel olema.
Seekord on aga oluliselt lihtsam, kimbutab aeg-ajalt hommikune iiveldus, aga olen tähele pannud, et see on ka vaid siis, kui eelmisel õhtul enne magama minekut mitte midagi ei söö. Peavalud on ka, kuid need ei ole pooltki nii hullud ning muidugi uni. Vähemalt ei ole midagi nii hullu, et ma peaksin haiglas passima- kodus on ikka hulga parem olla.
Kui ma nüüd mõtlen, mida saaks seekord teisiti teha, et ei juhtuks samamoodi, et sünniks enneaegne laps või tuleks kohutav preeklampsia, siis ega tegelikult otseselt ei saagi midagi ära teha. Praeguse rasedusega määras mulle ämmaemand südameaspiriini peale, et verd hoida vedelana ja siis peaks ka vererõhk normis püsima. Ma olen internetist uurinud ka erinevaid toiduaineid, mis aitavad samuti vererõhl madalal püsida ning olen püüdnud neid võimalikult palju menüüsse panna.
Ma ausalt võin öelda, et ma nii kartsin seda rasedust, samas me mõlemad härraga väga ootasime, et meie perre tuleks pesamuna, sest täpselt 3 lapsega on meie pere täiuslik ning ideaalne. Meie mõlema hirm oli, et mis saab siis, kui ma peaksin uuesti olema raseduse algusest alates haiglas, aga sellest ma siiski pääsesin, et nende oksendamiste ja peavaludega seekord haiglasse minema ei pidanud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ühe lapsega rasedus on mul küll hetkel nagu lust ja lillepidu. Loodame, et nüüd lõpuni välja on sama hea olla ning saab seda beebiootust mõnuga nautida :)
Kohe algusesse võin ära öelda, et minul on küll ühe lapse rasedus ikka oluliselt kergem. Kaksikutega olin selleks ajaks, mis praegu juba käes on, mitu nädalat haiglas veetnud. Küll olid mul meeletud peavalud kui ka kohutav oksendamine. Ausalt, ei olnud vahet kas on öö või päev, mina käisin ikka pidevalt vetsupotti kallistamas. Muidugi uni oli magusam kui mesi ning on praegugi, kuid tuleb end piitsutada päeval ärkvel olema.
Seekord on aga oluliselt lihtsam, kimbutab aeg-ajalt hommikune iiveldus, aga olen tähele pannud, et see on ka vaid siis, kui eelmisel õhtul enne magama minekut mitte midagi ei söö. Peavalud on ka, kuid need ei ole pooltki nii hullud ning muidugi uni. Vähemalt ei ole midagi nii hullu, et ma peaksin haiglas passima- kodus on ikka hulga parem olla.
Kui ma nüüd mõtlen, mida saaks seekord teisiti teha, et ei juhtuks samamoodi, et sünniks enneaegne laps või tuleks kohutav preeklampsia, siis ega tegelikult otseselt ei saagi midagi ära teha. Praeguse rasedusega määras mulle ämmaemand südameaspiriini peale, et verd hoida vedelana ja siis peaks ka vererõhk normis püsima. Ma olen internetist uurinud ka erinevaid toiduaineid, mis aitavad samuti vererõhl madalal püsida ning olen püüdnud neid võimalikult palju menüüsse panna.
Ma ausalt võin öelda, et ma nii kartsin seda rasedust, samas me mõlemad härraga väga ootasime, et meie perre tuleks pesamuna, sest täpselt 3 lapsega on meie pere täiuslik ning ideaalne. Meie mõlema hirm oli, et mis saab siis, kui ma peaksin uuesti olema raseduse algusest alates haiglas, aga sellest ma siiski pääsesin, et nende oksendamiste ja peavaludega seekord haiglasse minema ei pidanud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ühe lapsega rasedus on mul küll hetkel nagu lust ja lillepidu. Loodame, et nüüd lõpuni välja on sama hea olla ning saab seda beebiootust mõnuga nautida :)
Kommentaarid
Postita kommentaar