Elu kaksikutega

 Hurraa, eelmises postituses lubasin, et lähen magama, kuid kus sa sellega. Mul lihtsalt ei ole und, ei saa mina aru, kes mu une ära varastanud on. Aga selle asemel, et magada, koristasin ma elutoa ning köögi ära ning tegin uueks kuuks valmis endale ühe laheda challenge, mida jagan ka teiega, ehk saate ka teie inspiratsiooni seda teha :)  Mõtlesin, et kui uuel aastal on plaan rohkem kirjutada, siis see oleks kohe aasta algusesse suurepärane ülessanne mulle igasse päeva.  Kui täitsa aus olla, siis olen täitsa elevil nende ülessannete pärast, sest need siiski nõuavad iga päev oma osa, et tuleksin siia ja leiaksin selle aja, et teile kirjutada :) Nii nii põnev !   Ehk kui ma seda siis tegema hakkan, saan tagasi ka oma kaotatud kirjutamispisiku ning enam ei leia ma nii palju vabandusi ning muid asju, miks ma siia viimasel ajal nii vähe olen sattunud. Loodan, et nakatan ka teisi sellega ning kui keegi teeb seda koos minuga uuel aastal, siis võib siia kommentaaridesse panna oma bl

 Et see aasta lõpp oleks ikka eriti "tore", siis jäi kutt haigeks - arvatavasti see "tore" kõhuviirus, mis praegu igalpool möllab. Õnneks Liisu on veel puutumata, seega kergem on põetada ühte last. Eks ma ise olen ka veidi tõbine - kurk kriibib ja kerge nohu.  Õnneks on Jaanil enam-vähem hea tuju, kuid eks seda jorramist ole üpris palju, võrreldes tavalise eluga. Tegelikult aga ei saa kurta, sest meil ümber ringi on tuttavaltel palju hullemad haigusjuhtumid, seega tunnen, et meil on täitsa vedanud see kord. Ent ega see haigus ei hüüa tulles ning niimoodi me peamegi aastavahetuse veetma kodus tõbistena, kuid pole üldse hullu, saabki kodus oma perega rahulikult olla :) Peaasi, et nüüd Liisu ja Abikaasa endale mingit haigust külge ei korjaks, sest terve pere siruli maas oleks ikka liiast küll. Ja oleks siis see haigus hetkel ainuke mure, kus sa sellega. Avastasime, et Jaan on meeletult pikkust visanud ning talle on turvatool väikeseks jäänud. Ehk siis nüüd olen

 Meil toimus ju blogijate jõulupakkida saatmine, aga ma täitsa unustasin ära,et teile ka näidata- nii piinlik. Nimelt sain enne jõule endale ühe pakikese, mille saatjaks oli ühe vahva plikatirtsu ema Nele :) Tol päeval kui pakk postiautomaati jõudis, mõtlesin ma endamisi pool päeva, et huvitav mis asi mulle nüüd jõudis, et ma pole ju mitte kui midagi tellinud. Seega oligi üllatus veelgi suurem, kui pakile järele läksin.  Minu pakis oli üks superhea lõhnaga kehakoorija, Nurme'lt . Nimelt on tegu loodusliku kosmeetikafirmaga ning ma olin juba ammu tahtnud nende toodangut proovida, kuid alati on miskit vahele tulnud (nt keegi hakkab nutma) ja siis olen hiljem ära unustanud, et nende kodulehel edasi ringi kolada :D Seega õnnestubki mul nüüd lõpuks see kehakoorija ära proovida ning teada saada, kas see ka mu ootustele vastab, siiralt loodan, et on ikka nii hea, kui ma temast kuulnud olen :)  Pakist ledsin veel ühe huvitava maiustuse, mis üllataval kombel läheb lastele ülimalt hästi

 Kuna see aasta on olnud mul blogiga nii nagu ta olnud on, siis uueks aastaks on mul lubadus, et pühendan rohkem aega blogile ning kirjutan teile meie tegemistest tunduvalt rohkem. Lihtsalt see aasta on möödunud kuidagi linnutiivul ning igakord, kui olen tahtnud tulla kirjutama, on miskit vahele tulnud ning hiljem pole enam seda kirjutamis tuhinat peal :(  Kokkuvõtteks sellest aastast võin öelda, et plaane oli rohkem , kui ära jõudsime teha. Lapsed on selle aastaga väga palju uusi asju selgeks õppinud ning palju on veel õppida.  Kodu remont edenes ka, kuid alati võiks rohkem jõuda. Palju on veel teha, aga nii mõnegi väga kiireloomulise asja jõudsime ära teha.  Uueks aastaks on samuti palju plaane ning loodan, et suudan rohkem tegevusi pildile püüda ning rohkem juttu teile siia kirja panna. Endale on ka juba varakut seatud paar ootust, mis uuel aastal täita tuleb ja kui ma selle kõigega ilusti uuel aastal toime tulen, siis tunnen, et aasta läheb ilusti korda :)  Kindlasti on plaa

 Isver - susver, ma täna avastasin, et ma pole siia juba kuu aega kirjutanud. Ma ei saa aru, kuhu see aeg niimoodi jooksunud on, et mina pole tähele pannud.  Meil on endiselt ikka kõik vanamoodi, põnnid tulevad endiselt ise poole öö pealt meile kaissu ning päeval üritame nii palju kui võimalik, ikka õues liikuda ja erinevaid mänge mängida.  Poti peal käimine ka endiselt ei õnnestu :( Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas laps potile saada, siis mina olen üks suur kõrv! Põnnide potil käimine on umbes selline - Lähevad potile, istuvad umbes minutikese, siis tõusevad püsti ( kui ma tõusta ei lase, hakkavad paaniliselt nutma), keeravad poti tagurpidi ja hakkavad mängima. Enam ma ei viitsi ärrituda ka sellepärast, nagu ka lastearst ütles, siis ju nad ei ole veel potiks valmis, nii et pole hullu.  Kuna Elisabeth on meil tekihull, siis natuke aega tagasi hakkasin talle ka ühte megapehmet tekki kuduma, loodan, et ikka jõuluks on valmis, siis saab laps rahulikult oma tekiga aeleda. Praegu ta k