Elu kaksikutega

 Raseduse lõpp oli mul tegelikult üsna kerge. Kui välja arvata madal hemoglobiin ( mis mul tegelikult on terve teadliku elu olnud) ning kerge paistetus, siis ühtegi kaebust mul ei olnud. Eks ma unistasin ikka alates 37.nädalast, et nüüd võiks sünnitama minna, aga kui beebi välja tulla ei taha, siis ega ju sünnitama minna ka ei saa.   37.nädalal käisin plaanilises kontrollis, kus kontrolliti emakaarmi ning seda, kuidas beebi ennast kõhus tunneb. Emakaarm oli ilusti korras, kuid lootevett oli veidi liiga palju ning ultraheli järgi oli ka beebi keskmisest suurem. Seega määrati mulle uus kontroll täpselt nädala pärast, kus endiselt oli beebi suurem ning lootevett samuti üle normi. Küsiti ka minu arvamust, et mis ma ise tahaks, kas esilekutsumist või keisrit. Arstiga koos otsustasime, et keiser on mõistlikum valik, kuna üks keiser on mul juba olnud ning kuna beebi on suurem ja mina pisikene, siis targem kohe keiser teha, kui pärast peaks sünnituse käigus osutuma vajalikuks teha erak

 Kuna esimene unetu öö on selja taga, siis tundsin, et aitab küll sellest blogipaastust ning tagantjärele tuleb kõik asjad ilusti kirja panna. Seda blogipaastu, mis nüüd oli, oli mul hädasti vaja. Tundsin, et hakkan end lihtsalt pidevalt kordama ning kergem oli meie tegemis teile jagada läbi piltide facebookis ning instagramis.  Ent tänaseks on käes see päev, kus ma võtsin arvuti kätte, et kirja panna Amanda sünnilugu, meie esimesed nädalad viieliikmelise perena ning kuidas me üleüldiselt siiani hakkama oleme saanud. Terve postituse saaks sellest, kuidas see täiskuu mõjutab Amandat. Varem mõjutas täiskuu ka Jaani ja Liisut, kuid umbes pool aastat tagasi avastasime, et enam see neid nii väga ei mõjuta ning eks tuleb loota, et ka Amandaga saabub see päev, kus täiskuu mõjutusi tunda enam pole.  Me käisime vahepeal ka stuudios pilte tegemas ning kui Amanda on veidi kasvanud, siis on plaan minna teha ka perepildid. Üldse on mul viimasel ajal tulnud miski hoog peale, et palju pilte tule