Elu kaksikutega

  Ma võtsin tegelikult kaua hoogu, et seda postitust üldse kirjutama hakata, ent mis seal salata elu on ju selline. Ma tean, et me ei ole ainuke pere, kes triipe taga ajab ning iga kuu saab kurva uudise, et see kord siiski veel õnneks ei läinud.. Samas, meie lohutuseks on see, et meil juba on kaks last. Ma ei taha teadagi, mida need paarid tunnevad, kellel pole lapsi ning ükskõik kui väga nad ka ei soovi, siis ikkagi ei saa- vot see on minu jaoks meeletult kurb. Nagu paljud teavad, siis kaksikud said siia ilma üle kivide ja kändude. Nende ootama jäämiseks kulus paras hulk aega ning ega see raseduski kergemate killast polnud. Kuid mis siin ikka nuriseda, lapsed on terved ja õnnelikud ning ega meil süda muud ei soovigi.  Või äkki ikka sooviks süda miskit veel? Jah, tegelikult nii see on. Selle kuuga on täis 9 kuud, kus oleme proovinud meie pere suurendada, kuid siiani tulutult. Ent pole hullu! Meil mõlemil on Abikaasaga soov, et meie peres kasvaks kolm ägedat põnni, nii et loodame,

 Palun aidake sellel ägedal üritusel toimuda ning andke oma panus  SIIN!   Meie juba enda panuse andsime ning ma väga väga loodan, et need toredad naised koguvad vajaliku summa hooandjas kokku :)    Viimased 2 aastat oleme me seal üritusel käinud ning mina olen siiralt tänulik, et Mitmike kokkutulekut meil siin korraldatakse. Nii tore on näha, et me pole ainukesed, kelle põnnidel tulevad täiesti lambist jonnihood või siis hoopis seda, kuidas võetakse õel/vennal käest kinni ja taritakse ta kuskile.    Oma panuse saab anda kuni 23.juulini ning meie kõigi kogutud raha läheb vaid siis kasutusse, kui nad saavad kokku vajaliku summa ehk 1200€    12. augustil toimub Tallinna Loomaaias kuues mitmike kokkutulek, mis toob kokku kaksikuid ja kolmikuid kasvatavad pered üle Eesti. Kokkutulek on mitmikeperedele väga oodatud sündmus, et taas kohtuda, ammutada uusi teadmisi, lustida ja üksteist toetada jagades unikaalseid kasvatuspraktikaid.               Möödunud aastal kasvas

 Nagu te kõik olete juba aru saanud, siis viimasel ajal ma lihtsalt ei jõua siia..  Proovin oma viga parandada, kuid ausalt mitte midagi lubama ei hakka.     Mul on kõigest üks samm puudu, et ma olen saanud oma firma tööle - juuhhuuu! Progress missugune, aitab küll sellest niisama istumisest (okei, tegelikult ei ole ma kunagi niisama lihtsalt istunud). Ma olen nii elevil, ootan juba esmaspäeva, et saaks Abikaasaga klaasid kokku lüüa ning tunda rõõmu sellest, millega lõpuks oleme hakkama saanud.   Ma mõtlesin oioi kui kaua, mida tegema hakata, et endale kasvõi pisikene sissetulek tekitada ja mida täpsemalt firmaga teha. Tegelikult oli meil ju firma juba paar aastat tagasi loodud, kuid siis tegime selle seepärast, et saaksime natuke parema hinnaga kaksikutele riideid tellida. Nüüd oli aga käes aeg, kus reaalselt lõpuks tahtsime midagi firmaga teha.   Kõik sai ju tegelikult alguse omast vajadusest. Hetkel täpsemalt ei hakka lahti kirjutama- kes meie tegemisi jälginud on, nee

 Appi, ma ei ole kuu aega siia jõudnud, kuid eile tabas mind selline üllatus, et reaalselt kukkus telefon käest ära :D Nimelt tänu TEILE saime me eile Eesti Blogiauhindade jagamisel Pere-ja beebiblogide kategoorias TEISE koha! Ma ei suuda endiselt seda uskuda!  Tegelikult on päris mitmeid põhjuseid, miks me enam siin nii palju figureerinud pole, kuid kes instagrami omavad, need saavad seal meie tegemistel silma peal hoida.  Viimasel ajal leiab mind väga väga palju õmblusmasina tagant, kuna teen  kärudele istmepehmendusi ning proovin vaikselt kätt ärimaailmas :) Eks küsimusi ole hetkel veel palju, kuid peagi loodan, et saan asja ilusti käima.  Kauaotsitud privaatsus koduhoovis saabub ka varsti - avastasin, et võiks ju panna tänava poolsesse äärde bambusaia, mis siis teeb olemist natukene paremaks. Muidugi ennem, kui see aia külge kinnitada, tuleb see ära lakkida, et püsiks natukene kauem, kui paar aastat :)  Põnnid teevad ka viimasel ajal tramburaid, eriti aga siis kui Härra k