Elu kaksikutega

 Ma ausalt poleks uskunud, et saabub see päev, kui ma astun kaalule ning lihtsalt pisarad tungivad silma. Ent olgem ausad, eile just niimoodi oligi! Ma astusin kaalule ning see näitas 69kg, mis on minu 159cm juures ikka koooohuutavalt palju. Tegelikult ma tean vägagi hästi, kust need lisakilod tulnud on, ent siiani olen olnud arvamusel, et seni kuni ma imetan, seni võin ju toituda täpselt nii nagu mul parasjagu isud on. Ega tegelikult ikka ei või küll, kui juba lemmik teksapaar hakkab kitsaks jääma, siis on asjalood väga nihusti.  Aga ega siis ei tulegi muud teha, kui end käsile võtta ning seadsin endale eesmärgiks, et kevadisele reisile mais tuleb minna 10kg kergemana! Esimesena tuleb menüüst välja visata kõik üleliigne suhkur ehk siis adjöö mu praegune suur nõrkus - kõik magus. Mul pole sellist magusasõltuvust mitte kunagi olnud, kui seda on praegu. Ma reaalselt võiksingi toituda ainult shokolaadist, jäätisest ja coca-colast, hea küll mõni soolane asi ka ikka sekka, aga see on ju

 Tegin veidi aega tagasi facebooki postituse, kus mõtlesin, et jagan enda käsitööd ka teistega, et Liisu ja Jaani soov täita.   Tänaseks päevaks on nii palju juba selgunud, et oma ehitusega edasi minna, peame ootama siiski kevade ära. Selgus, et üks aluspalk tuleb välja vahetada, kuna ta on üpris mäda ning praegu me ei pääse sellele mitte kuidagi ligi, sest maa on külmunud. Või noh, me sellele ligi pääseme, kuid ära ei saa vahetada, sest selleks tuleb sein täpselt maapinna piiri pealt väljast poolt lahti lammutada, ning samuti ka veidi vundameti, kuid seda ei saa külmunud maapinnaga kahjuks teha.    Seni aga jagan oma kätetööd teistega ikka edasi ning see tagasiside mis ma siiani saanud olen, on olnud nii liigutav, et ma tunnen, et see mida ma teen teeb head meelt kõikidele osapooltele.  Lisan ka siia selle teksti, mille lisasin facebooki :)  Liisul ja Jaanil on soov saada oma toad. Me saame majaplaneeringut niimoodi muuta, et saaks neile mõlemile toad teha. Kuna aga se

 Teate, see on üks postitus, mida ma olen juba tahtnud mõnuda aega kirjutada, kui koguaeg on miskipärast edasi lükkunud ja nüüd ma lihtsalt võtsin selle aja ning panin enda mõtted kirja.  Kuna Amanda lihtsalt keeldus esimeses kärus olemast, ehk siis igakord kui ma ta sinna panin , siis ta lihtsalt nuttis ja miski ei sobinud, siis septembris tegime me selle otsuse ning ostsime talle uue käru. Eelnevalt käisime muidugi korduvalt Stroller24 salongis erinevaid proovimas, et leida endale see sobiv, kus talle sobiks olla. Me leidsimegi ja siiani ei ole mitte ühtegi põhjust olnud seda otsust kahetseda. Valituks ostus Silver Cross Surf3 Timleless.  Eks tal paar pisikest miinust ole, kuid kõik plussid kaaluvad kõvasti need üle.  Plussid : Pikk kaarvaari Esisild on vahetatav! Saad valida, kas ees on 2 väiksemat ratast või 1 suur Vedrustus on megahea, Amanda ei ole veel kuskil rappunud vaid pigem nagu hõljub Istumisosa saab kasutada nii nägu kui selg sõidusuunas Kõik vajalik

 Amanda on juba 6 kuud noor ning ega palju polegi jäänud, kui juba 7.minisünnipäev ukse ees on. Seega mõtlesin kirja panna tema oskused ning ilunumbrid, et tulevikus ma need vajadusel kuskilt ülesse leiaks.  6.minisünnipäeval näitas kaal 8.1kg ning pikkuseks saime 70cm (need on meil ise kodus mõõdetud)  Tänaseks päevaks on Amandal suus 1 hammas, mis lõikus 15.jaanuaril. Teine ja kolmas hammas piiluvad poole nurgaga, kuid täiesti ära ei lõiku. Me kodus naeramegi, et seda esimest täiesti lõikunud hammast kutsume teiseks hambaks, sest kõige esimeseks loeme me ülemist pisikest hambanurka,, mis üritab piiluda seal, aga päris-päris välja ka ei tule :D  Suurema osa ajast käib Amanda neljakäpukil ringi, üritab end püsti ajada kaminaesisele ning ühe kohapeal ta enam grammigi ei püsi. Päris tihti tuleb ka ette, kus ta seisab täistaldade peal keset tuba ning samal ajal on ka käed maas.   Amanda on hästi tubli laps, magab ilusti, mängib ja on rõõmus beebi. Väga harva ta nutab

 Need, kes meie tegemisi instagramis ja facebookis jälgivad on paremini kursis meie möödunud aasta toimetustega. Panen ka siia kirja tähtsamad sündmused ning toimetused, et tulevikus oleks hea lihtne taas ülesse leida. Aasta alguses otseselt suursündmusi polnudki. Kuigi ma soovisin raseduse alguses, et ükski arst mulle jumala eest ei ütleks, kes mu kõhus kasvamas on, siis ikkagi sain 20.veebruaril selle teada. Tagantjärele olen nii õnnelik, et siiski teada sain, kuna vajalikke asju sai palju kergemalt koju soetada, kuigi ega ma sünnituseni ei uskunud, et kõhubeebi on tüdruk. 15.märtsil said Liisu ja Jaan juba 3 aastaseks . Pidasime nende sünnipäeva parimate sõpradega mängutoas ning järjekordselt ma veendusin selles, et ma ei oska arvestada söögitegemisega ning tegin süüa natukene liiga vähe. Egas midagi, tänavusel sünnipäeval teen ma süüa veidi rohkem, sest pigem olla rohkem kui vähem.  Eelmise aasta blogiauhindade jagamine toimus 16.juunil Vaba Laval ning ma saavuta

Head uut aastat kõigile!   Kuna ma andsin iseendale uusaastalubaduse, siis ma proovin seda ka täita. Nimelt andsin endale lubaduseks, et ma jõuan siia oluliselt tihedamini kirjutama, kui ma seda seni teinud olen.  Alustuseks räägin ma teile meie aastavahetusest. Meil käis sõbranna oma perega külas ning veetsime mõnusasti süües-juues-saunatades aega ning südaööks läksime lastega õue ilutuestikku vaatama. 31.detsembri hommik muidugi ehmatas korralikult ära, kuna Liisu ärkas pisikese palaviku ning nohuga ja tagatipuks oksendas ka. Olin juba mõtteis õhtuse olemise maha matnud, et ju me veedame seda terve perega diivanil lebotades teki alla ja vaatame telekat. Õnneks peale oksendamist läks Liisul tervis oluliselt paremaks ning tänaseks pole eilsest mitte mingisugust märkigi alles, roosa ja rõõmus laps on tagasi.  Muidugi ma suutsin süüa nii palju teha, et nüüd vaatan külmkappi ning mõtlen, et kes küll selle toidulaadungi ära sööb. Samas süüa tehes tundus, et sööki on nii vähe ja