Meie põnnid on siiani väga hästi üleelanud kõik pikemad sõidud mööda Eestit. Magavad nii mõnusat õndsat und ning kui kõhud tühjaks lähevad, annavad sellest meile märku :)
Me oleme tähele pannud, et neile meeldivad pikemad autosõidud rohkem , kui nt. lühikesed sõidud. Paistab, et nad vihkavad meeletult seda, kui peavad lihtsalt turvahällis olema ja auto ei liigu. Oii, siis nad väljendavad rahulolematust ikka nii valjult, kui nad vähegi suudavad. Muidugi on ka erandeid, kui neil on ükskõik kus nad on - see on siis, kui nad on rampväsinud.
Vankris meeldib neile ka olla, aga seni kuni nad on vankris ärkvel, peab vanker liikuma, edasi on juba ükskõik. Eks see liikumine tuleneb sellest , et kuna meil oma maja pole, siis nad on harjunud sünnist saati sellega, et kui nad vankrisse pannakse, siis hakkab see alati liikuma ning ei seisa niisama paigal.
Mõne aja pärast ootab meid taas üks väheke pikem autosõit ning usun, et nad on sel ajalgi üsna rahulikud, eks nad korra söövad ja siis magavad edasi või vaatavad oma mänguasju.
Tegelikult ma üldse ei muretse selle üle, kuidas nad meie Eestimaa reisid üleelavad, sest nad on juba peaaegu 5 kuuga tõestanud, et tegelikult on nad väga head lapsed ning nutavad vaid siis, kui kõht on tühi või kui nad on üleväsinud juba.
Beebidega reisimine on imelihtne, lennukis ,autos rongis. Käkitegu.. A vot 1-2 aastastega juba pisut keerukam ettevõtmine... Kuid siiski saab hakkama :)
VastaKustuta