Emotsioonid

 Aii kurjam, rasedana ikka tunnen , et emotsioonid löövad üle pea kokku , kuid no midagi pole teha..
 Lihtsalt suudavad mind täna mõningad inimesed endast nii välja ajada, et ausalt , kui ma rase ei oleks, siis ma vist reaalselt läheks ja sõimaks lihtsalt näo täis...
 Ma ei saa aru, kust võtavad inimesed selle jultumuse, et öelda, et kuna meie perre sünnivad kaksikud, siis me ei peaks enam oma eluga hakkama saama ja meil läheb meeletult raskeks jne. Muidugi ma saan aru, et võibki olla nii, et nende vastsündinutega võib olla tiba raske, aga teate, mina usun, et me saame suurepäraselt hakkama ning kui nad juba suuremad on, siis nad ju mängivad koos ja neil on koos ikkagi parem , kui üksikul lapsel..
Õnneks mu lastel on väga hea issi, kes teeb oma pere nimel kõik võimaliku, mis on tema võimuses ning ma ei saa talle midagi etteheita, kuigi ma tean, et ma vahepeal teen seda ikkagi ( selle võib vast rasedushormoonide süüks ajada ma loodan).
Ma tunnen üldse, et ma vihastan tänu sellele rasedusele hästi kergesti, samuti ajavad mind nii paljud asjad lihtsalt nutma, kuid see selleks.
Ma naudin oma rasedust ning ootan juba 12.detsembrit, sest siis on lootust ju teada saada kes mu kõhus kasvavad ning siis saab hakata juba kõike edasi mõtlema :)
 Olen ka võrevoodite koha pealt  ära otsustanud - teen taaskasutust ning värvin meie beebide voodid valgeks/kreemikaks ning voodi otsadesse joonistan vastavalt soole ka mustri :)

Lisan siia ka oma eelmise nädala postituse :
Kaksikute blogi: surmast ,sünnist ja sellest, mis tunne on rasedana töötuks jääda