Lobisesime nii muuseas ka korrast ja sellest kuidas lapsed reeglitest aru saavad. Jah, ma adun endale, et põnnid on alles 1a ja 7 kuu vanused, kuid siiski mingid reeglid peavad ju majas olema ning neid tuleb ka järgida! Seega meie majas ongi kindlad söögiajad, kui sellel ajal ei sööda, siis ei ole ka mingit näksimist! Tegelikult on vaid ühe korra juhtunud seda, et Jaan ei soovinud söömise ajal süüa ning siis ei andnud ma talle ka vahepeal miskit näksida, ehk siis saigi oma esimese toidu kuskil 12-13 aeg ning ärkas kella 9 aeg. Kui nii võtta, siis see söömata olemise aeg ei olnudki nii pikk, aga ikkagi, tundsin ennast tol hetkel pahasti, et lapsele miskit süüa ei andnud veidike hiljem. Ent tundub, et ta sai sellest ühest korrast aru, et söögist ei tasu ära öelda ning nüüd pole meil söömisega enam probleeme olnud. Tegelikult ega väga söömisega probleeme olegi - nimelt, nad söövad absoluutselt kõike!
Kui nüüd aga sellest söömise teemast edasi minna, siis miks ma tunnen, et ma vahepeal nagu mingisugune füürerema olen , on põhjus lihtne - ma lihtsalt ei luba neil nii palju lollusi teha kui nad tahaksi, ning see ongi see põhjus miks mõni päev ma lihtsalt tahaks hulluks minna ja juukseid peast kiskuda, kuna ma ei suuda neid nii palju keelata, kui palju need kaks suudavad lollusi genereerida. Kui nad mu keelamistest aru ei saa, siis ma lihtsalt tõstan nad keelatut tegevuse juurest ära oma tuppa. Jah, vahel tuleb sealt jonn ja hala, kuid olen ka selle ära õppinud, et sellest ei tohi välja teha, sest see ju annab neile signaali, et jonni/nutuga saavad nad seda mida tahavad.
Laste kasvades muidugi erinevad käitumismustrid ja reeglid muutuvad ning nendega peame ka meie muutuma ning laste kasvamisega kaasas käima. Eks ole nii, et meie kasvatame lapsi ning samas lapsed kasvatavad meid ning nii me siis proovime koos hakkama saada - siiski reegleid järgides.
Ma tean, et kunagi oli minu vanematel minuga raske, sest mu iseloom ei ole alati just parim ning ma siiralt loodan, et ei ole oma jäärapäisust põnnidele edasi kandnud. Kuid teades, kuidas ma kunagi ise käitusin, siis ehk on lootust, et kui lapsed peaksid ka hakkama mingi hetk halvasti käituma või siis palju jonnima, et ma tulen sellega toime ning suudan ennast kehtestada. Eks tuleb juba varakult hakata alusmüüri laduma selle jaoks, et nad mul ülepea ei kasvaks. tunnen, et see et meil juba praegu on reeglid paigas ning proovime neid ikka igal võimalusel järgida, võib tulevikus meie elukest natukenegi lihtsustada.Vahel ma tunnen küll nagu meil oleks kodus mingisugune sõjakool, kus on kella järgi söömised ning magamaminekud ning nende kahe vahele jääb siis palju vaba aega, mida me sisustame kas õues või toas mängides, kuskil käies või külalisi võõrustades. Tegelikult ausalt nii õudne kord meil nüüd ka kodus pole. Oleme siiamaani toime tulnud ning tuleme ka edaspidi. Tunnen, et kaksikutega peab kindel päevakord olema, sest muidu me läheksime kõik hulluks, sest kaks pead on ikka kaks pead, kes suudavad lollusi välja mõelda.
Kas teil on ka kodus mingisugused kindlad reeglid, millest te mööndusi ei tee ?
Tere. Mul on täpselt sama vana poeg, kui sinu kaksikud ja kolmene tütar. Ise sain häid mõtteid kahest raamatust. Esimene oli "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid",selles on räägitud reeglitest, korras, nende vajalikkusest jne. Teine on "rahumeelne lapsevanem, rõõmsamad lapsed", mis keskendub rohkem sellele, kuidas olla laste suhtes empaatiline, neid mõista, rahulikult olukordi lahendada, miks karistamine hea ei ole jne, palju näpunäiteid ka. Meil on lastel pikemat aega paras võimuvõitlus käinud ja tean, et see võib hulluks ajada.
VastaKustuta