Elu kaksikutega

 See on täiesti lõpp juba, kui palju suudavad need kaks pisikest peakest genereerida. Neil pole ei sooja ega külma sellest, et nad mõlemad on ise palavikus ning tervis pole just kiita, lollusi saab ikka teha nii palju kui see pisikene peake suudab välja mõelda.  Üks hommik ärkasid nad minust pisut varem ning nad olid nii vaikselt, et ma isegi ei kuulnud magamistuppa, et nad ärkvel oleks. Mingi hetk lihtsalt sisetunne ütles, et davai aeg on end ülesse ajada. Nii ma siis tegin ning samal hetkel tahtsin kohe ruttu tagasi voodisse teki alla minna ja lihtsalt nutta tihkuda.. Nad olid kuidagi lahti saanud oma morispudelid ning terve elutoa laud ja põrand ujus sellest morsist ja muidugi olid nad ise ka märjad, sest oioi kui hea on ju sinna kleepuvasse loiku sisse istuda ning plätserdada..  Tol hetkel ma isegi ei mõelnud, et võiks sellest pilti teha, sest mu ihukarvad lihtsalt tõusid püsti ning ausalt mul võttis ikka päris palju jõudu, et mitte nutma hakata. Õnneks sain ruttu ...

 Täna istudes ja oma lapsi vaadates jäin ma mõtlema sellepeale, kui erinevad ja samas kui sarnased ikka meie põnnid on. Jah, neil on nii välimuses kui ka iseloomus väga palju sarnaseid jooni, kuid samas on nii nii palju erinevaid. Selle tõestuseks panen ka siia pildi (põnnid on pildil haiged, nuuks..)  Mõlemale meeldib tohutult magada, kuid nt Jaan ärkab kohe ülesse, kui Elisabeth nutma hakkab, samas Elisabethil pole ei sooja ega külma, ma võin ka potte omavahel kokku peksta, ta ikka magab.  Nad mõlemad on hästi armukadedad meie pihta. Kui keegi nende emmet-issit julgeb kallistada, siis tullakse kohe oma vanemat kaitsma. Ega meiegi Abikaasaga sellest pääse - Jaan "kaitseb" mind ja Elisabeth Abikaasat. Seda on tavaliselt nii armas ja naljakas kõrvalt vaadata :)  Elisabeth võib oma mänguasjadega mitu tundi unustamatult ning segamatult mängida, kuid Jaan ei suuda kaua ühe asjaga tegeleda ning peagi on tal taas vaja miskit uut tegevust. Eks see poiste värk ole, e...