Kes jälgivad meie Instagrami või facebooki, need juba teavad, et meie perre on oodata viimast pesamuna ehk beebi#4. Tema ootus on läinud meeletult kiiresti ning juba kevadel näeb ta ilmavalgust.
Kuna juba kaks täiesti erinevat rasedust on mul selja taga, siis kohe algusest tegin otsuse, et mingisuguseid ootuseid ma endale ei sea ning ainuke eesmärk on vähemalt 37.nädalani ühes tükis olla. See on hetkel ka ainukeseks eesmärgiks jäänud.
Alustasin ma ju seda teekonda päris mitmemitme ülekiloga ning hetkel saan õnnelik olla, et siiani ei ole ühtegi kilo lisaks tulnud, muidugi veidi on veel seda teekonds käänud, seega mõni kilo võib veel lisanduda. Peale rasedust olen aga küll endale mõningad eesmärgid seadnud, näiteks ei luba ma endale nii palju magusat nagu Amanda imetamise ajal ning jälgin ka oluliselt pingsamalt oma toitumiskava, sest need ülekilod on lihtsalt kohutavad. Ma ei saa aru, kuidas ma käisin roosad prillid peas ja neid ise ei märganud, praegu vaatan eelmise aasta pilte ning nutt tuleb peale, see on lihtsalt kohutav.. Aga noh see halamine ei aita ning nii ma olengi otsuse teinud, et lgin juba raseduse aeg oma toitumist veidi hoolsamalt ning peale sünnitust võtan end rohkem käsile, et üleliigsed kilod maha raputada.
Kuid seni ma naudin beebiootust, neid obadusi seestpoolt ning valmistume beebi sünniks. Enne ta sündi on plaan uus magamistuba valmis saada ning vannituba ära lõpetada. Ehk siis tegemist on küll ja veel. Tegelikult ma tahaks veel rohkem asju lõpuni ehitada, aga ma saan ju mõistusega aru, et kui härra peab seda kõike üksinda tegema, siis ega väga palju ei jõuagi valmis teha, kui aega on vaid nädalavahetustel.
Kommentaarid
Postita kommentaar