Otse põhisisu juurde

Kuidas me passipilte tegemas käisime

 Käisime pühapäeval lastega passipilte tegemas - ei iial uuesti! Okei, tegelikult mõne aasta pärast peab taas uued tegema, nii et ikkagi peab uuesti.

 Niisiis läksime alguses Kristiine Photopointi. Kõik oli ilus ja tore... Kuni oli vaja lapsed sinna pukile tõsta, et saaks pilti teha. Oh jeebus, vot see oli õudne, mõlemil oli paanika. Muidugi see fotograaf oli ka selline suur karvane mees, meil lapsed pole sellisest välimusest väga vaimustuses :D
 Uurisin, et ehk saaks siis hoopis niimoodi pilti teha, et panen endale peale valge lina ja siis võtan lapsed kordamööda sülle - ei niimoodi ei saa. Nojah, ma siiani olin arvanud, et saab ikka nii, aga kui ei, siis ei.
 Põnnid olid endast suhteliselt väljas, läksime natuke ringi jalutama, et ehk rahunevad maha. Õnnestus! Davai ruttu ruttu uuesti Photopointi, et lähme teeme need pildid ära. Jõudsime vaevu sinna siseneda, kui mõlemad tahtsid jooksu panna, et jumala eest sinna uuesti mitte minna :D
 Ma ausalt tahtsin endalt juukseid peast hakata kiskuma, sest pildid olid ju vaja ära teha. Jõudsin ka härrale sisitada, et rohkem mitte kunagi, mitte ühtegi last ma ei taha :D

 Nojah, jäidki need pildid seal tegemata ning tulime tulema, kuna tundus lõpuks kergem, et proovime siis kodus neist mingid pildid kätte saada. Aga ma ei jätnud enda jonni! Ma tean, et on olemas ka võimalus, et laps on süles ja saab pilti teha. Kuna Photopoint seda ei pakkunud, siis ei hakanud ka teistesse esindustesse helistama. Valisin hoopis Solarise Fotoluksi ja ma ausalt olen siiralt õnnelik, et just sinna lõpuks läksime.

 Fotoluksis oli selline mõnus hämar nurgake, kus sai pilte teha. Sealne fotograaf oli ka hästi sõbralik ja muhe. Lubas lastel rahulikult alaga tutvuda ning vahetas isegi toolid ära, et lapsed ei peaks istuma selle nö kõrge puki otsas, vaid pani neile hoopis diivanilaadse asja, mille seljatoele pani valge lina. Juhhuu, saime Liisust kohe esimese pildi kätte ning mina olin superrahul, et lõpuks vähemalt üks pilt käes on :)
 Niisiis oli Jaani kord, tema nii leplik ei olnud. Õnneks aga Fotoluksis sai pildi nii ära teha, et ta mu süles istus ning mina hoidsin siis toda valget lina üleval.

 Õhtu lõppes õnneks hästi ning saime Põnnidest pildid kätte ning nüüdseks on ka dokumendid tellitud, kaua nad mul ikka ilma dokumentideta ringi lasevad, tahaks ju väljamaale ka koos nendega minna, mitte neid kellegiga koju jätta :) 

Kommentaarid