Elu kaksikutega

 Möödunud nädalal oli meie peres 2 tähtpäeva :)  15.aprill oli kaksikute esimene minisünnipäev, selle puhul käisid meil külalised ning tõid tibudele riideid ja mähkusid :) 19.aprill oli aga minu 20nes juubel. Tunnen end nüüd kuidagi vanana, kui vanuse ees on number 2 , kuigi ma tean, et tegelikult ei ole ma üldse vana.  Tibud on meil nii tublisti arenenud, on juba veidi kauem üleval, vaatavad hästi hoolikalt ringi ,kuigi nad selgelt veel ju ei näe. Paistab ka, et praegune D-vitamiin ( Minisun ), ei sobi neile, sest mõlemad oksendavad selle peale ja kõhukesed lööb lahti, seega pole ma neile enam seda andnud. Reedel on meil arst , esimese elukuu ülevaatus toimub , vaadatakse, kas oleme ilusti arenenud :)  Kaalu võtavad nad ka ilusti iga päev juurde. Hetkel ma enam ei mäleta kui palju nad hommikul kaalusid, sest ma vana blond ei kirjutanud ju ülesse :D  Mul on siin soovide nimekiri, nüüd aga mõistan, et mitmed asjad on seal mõttetud ja päris mitmed asjad on puudu ( no vähemalt minu j

No nii , pisikesed tuduvad ja mina lõpetasin just söögi tegemise ning nüüd kirjutan teile ühe piiika postituse pisikestest ja haiglast ja kõigest , mida ma viimasel ajal kogenud olen.  Alustan siis päris algusest, ehk siis sellest, kui läksin 21.veebruaril erakorralisse vastuvõttu , kuna mul oli väga imelik päevade valu , mis lõi ka selga. Tuli välja, et mul olid taas tuhud hakanud, seda näitas ka KTG. Muidugi pandi kohe peale ka tilguti , mis pärsib sünnitustegevust , kuid kahjuks see mul kohe ei aidanud ning olin järgmisel päeval III korrusel sünnituspalatis. Sünnituspalatis sain endale lisaks veel magneesiumi tilguti , et lõdvestada emakat - lõpuks õhtuks oli kogu tilgutikremplist kasu ning mu tuhud taandusid, kuid kahjuks see suur tilgutamine ei mõjunud mu kehale hästi. Ma läksin ülipaiste , keha oli vett täis ning tundus , et lõi välja allergilineraktsioon , sest mu keha hakkas ka igalt poolt sügelema.  23. veebruaril tekkis mul väga imelik köha ning selline lämbumistunne, mitt

Hei ! Tean, et olen juba liiga kaua siit eemal olnud, kuid kõigile, kes muretsevad , võin öelda, et kõik on kõige paremas korras :)  Võtan end nüüd lähipäevil käsile ning kirjutan teile väga väga pikalt. Kirjutan teile oma rasedusaegsest haigusest- preeklampsiast ning muidugi ka kõigest muust ;) Luban teile, et see postitus saab vägagi huvitav olema. Kirjutan teile erinevatest haiglatest ning medtöötajate suhtumistest ning sellest, kui kirjut seltskonda võib haiglas kohata ( sünnitus eelses osakonnas viibis üks väheke grazy tädi, keda isegi mu kallid kõhuelanikud kartma hakkasid ). Räägin teile sellest, kuidas 6 nädalaga võib haiglatoit täitsa maitsema hakata ( eile, 04.04, sai mul 6 nädalat haiglas oldud). Käisime mehega veebruaris pildistamas Tartus :) Pilte tegi üks väga tore neiu Kaisa. Ma olen talle juba ammu lubanud, et panen siia paar oma lemmikut pilti ülesse :) Ma tegelikult leidsin ta facebookist täitsa juhuslikult ning jäin ta pilte vaatama ja mõtlesin , et peaksin talle