Kerge närv tuli sisse ning mõtlesin hoolikalt läbi, et mida mul võib vaja minna, juhul, kui ongi vaja mind haiglasse jätta. Õnneks suurem osa asju oli koos ning siinkohal pean tänama Babiyblud, tänu kellele oli mul haiglakotti oluliselt lihtsam pakkida, sest neil on super haiglakomplektid. Minu ja Jete asjad olid pakitud kohvrisse, beebitarvete kotti viskasib veel arvuti, kõrvaklapid ning jääteepudeli ning dokumendid. Sõit haigla poole algas, ning närv mu sees oli kasvanud juba päris suureks ja ma mõtetes hullult palvetasin, et preili võiks veel paar nädalat kõhus püsida, et siis ta oleks ilusti ajaline beebi.
Läks aga hoopis nii, et kui ma 16.20 haiglasse jõudsin ning kordusanalüüsid andsin ning neid koridoris ootama jäin, tundsin kuidas mu enesetunne järjest kehvemaks läheb ning meeeeletu väsimus tuleb ning kuidas lihtsalt ei jaksa olla. Mingil hetkel saabusid ka analüüside vastused ning need olid võrreldes kella 13 vastustega juba kehvemaks läinud. Ämmaemand käis vahepeal kontrollimas, et kuidas mul on ning ütles, et beebita ma siit majast enam ei lahku ning tegi koroonaviiruse testi. Mõne aja pärast saabus ka arst ning mind kirjutati haiglasse ja viidi juba palatisse edasi.
Mäletan, et küsisin mingil hetkel, kas ma veidi süüa võin ning sain lubava vastuse. Mäletan hästi, et kell oli 19.15, kui ma sõin ning see oli reaalselt 50g küpsiseid, aga see täitis nii mõnusalt kõhtu. Umbes tunnike hiljem oli mu olukord veelgi halvenenud, nägu oli ka juba nii paistes, et ma nägin välja nagu pilusilm, kätest ja jalgadest ma ei hakka parem rääkimagi. Enesetunne oli väga kehva, kuid ma üritasin läbi huumori asja enda jaoks meeldivamaks teha, sest hirm oli tegelikult meeletu. Ma kardsin nii kohutavalt, et mu enesetunne läheb taas sama hulluks nagu oli vahetult enne kaksikute sündi ning lihtsalt vajun kokku.
Tehti otsus teha erakorraline keiser ning pisikene Jete Amii sündis veel samal päeval kell 23.31, olles pisikene pöial-liisi.
Kommentaarid
Postita kommentaar