Tahaksin endale tuhka pähe raputada. Tunnen, et lihtsalt olen väsinud, samas on niiiiii palju asju teha. Paar päeva tagasi algas Blogiauhindade hääletamine, minul on tunded olnud sellega nagu ameerikamäed. Tunnen, et miks ma küll kandideerisin, kui ma jõuan blogisse nii harva, et eelmine aasta reaalselt tuli postitusi kokku 12! No pekki, selliste numbritega ei saa ju osaleda auhindade jagamisel ning ma tunnen, et olen lihtsalt kuskile vajunud, sest neid postitusi on häbiväärselt vähe. Tean, et pean end kokkuvõtma ning kirjutama asuma, kuna tegelikult on mul nii palju asju kirja panna, aga alati on nii, et kui ma võtan arvuti kätte, et kirjutama asuda, siis tuleb midagi vahele ning õhtuti ma vajun lihtsalt ära, kui Amandat magama lähen panema. Vaatasin hetk tagasi draftide all olevaid postitusi ning mul on neid niii mitmeid, mida pole veel jõudnud lõpuni kirjutada. Aga pagan, seda aega lihtsalt pole, et istuda maha ja rahulikult segamatult kirjutada.. Kui Amanda magab päeval, siis m