Holy-moly täna on see päev, kus ma tahaks lihtsalt tropid kõrva panna, Amanda kaissu võtta ning Liisu ja Jaani eest kuskile kaugele- kaugele põgeneda. Nad lihtsalt jauravad ja kaklevad! See on KOOHUUTAAV!
Otsin mõlemile mingit tegevust, maksimum 5 minutit tehakse seda ning siis algab teineteise kiusamine ja nad lihtsalt kiunuvad iga asja peale. Tegin meile eile koju suure kiigu, kus saame meie, täiskasvanud, ka kiikuda. Nüüd nad lihtsalt kaklevad selle paganama kiige pärast ja ega mind ju ei kuulata, kui ma räägin, et mängige koos või kordamööda. Õnneks selliseid päevi, kus nad aina kaklevad on üpriski vähe, aga ausalt need päevad ajavad hulluks.
Keegi kunagi rääkis, et 2. eluaasta pidi olema kõige keerulisem, minu meelest aina hullemaks läheb :D Nad on juba nii suured, et suudavad igasuguseid lollusi genereerida. Näiteks ükspäev, kui ma magamistoas Amandat toitsin, kookis Elisabeth kamina pealt mu meigikoti alla ja hakkas teises toas enda küüsi värvima, niimoodi, et meetri raadiuses oli seda igalpool põrandal ka. Lisaks oli see küünelakk veel ta mõlema käe peal ning jalad olid ka sellega koos. No ma ei saa aru, kuidas neil nupp nokib selliseid asju tegema.
Ja et sellest veel vähe oleks, et nad omavahel kaklevad, siis tänased õhtusöögi plaanid on ka rikutud, sest mitu päeva nad jaurasid, et tahavad suppi ja nii ma siis tegin seda, kuid nüüd vaatavad mõlemad seda suppi niimoodi nagu ma pakuks neile mürki - no mis selliste pujäänikutega küll peale hakata. Ma ise tunnen, et tahaks juba magama ära minna, siis saab see päev lõpuks ühele poole ja hommikul ärgates on nad ehk normaalsed taas. Kõige naljakam muidugi nende kakluste juures on see, et omavahel ei tule nad täna üldse toime, aga Amandat hellitavad mõlemad, teevad nägusid ja musitavad.
Muidugi see tänane pidev kaklus ja mitte millegi sobimine võis ka sellest tulla, et nad ärkasin veidi enne kella 8 hommikul, tavapäraselt ärkavad nad kella 10 paiku. Lõunaunne ei hakanud ma neid surama, kuna siis on teada, et enne kella 00.00i ei saa meist keegi magama ja see variant mulle ka ei sobi.
Nüüd ootangi, et Härra saabuks koju ja mu päästaks, sest siis ma saan minna oma õhtusele jalutuskäigule ning natukenegi vaikust nautida. Lükkan nende õhtusöögi pakkumise ka temale, äkki nad on nõus koos issiga suppi sööma..
Otsin mõlemile mingit tegevust, maksimum 5 minutit tehakse seda ning siis algab teineteise kiusamine ja nad lihtsalt kiunuvad iga asja peale. Tegin meile eile koju suure kiigu, kus saame meie, täiskasvanud, ka kiikuda. Nüüd nad lihtsalt kaklevad selle paganama kiige pärast ja ega mind ju ei kuulata, kui ma räägin, et mängige koos või kordamööda. Õnneks selliseid päevi, kus nad aina kaklevad on üpriski vähe, aga ausalt need päevad ajavad hulluks.
Keegi kunagi rääkis, et 2. eluaasta pidi olema kõige keerulisem, minu meelest aina hullemaks läheb :D Nad on juba nii suured, et suudavad igasuguseid lollusi genereerida. Näiteks ükspäev, kui ma magamistoas Amandat toitsin, kookis Elisabeth kamina pealt mu meigikoti alla ja hakkas teises toas enda küüsi värvima, niimoodi, et meetri raadiuses oli seda igalpool põrandal ka. Lisaks oli see küünelakk veel ta mõlema käe peal ning jalad olid ka sellega koos. No ma ei saa aru, kuidas neil nupp nokib selliseid asju tegema.
Ja et sellest veel vähe oleks, et nad omavahel kaklevad, siis tänased õhtusöögi plaanid on ka rikutud, sest mitu päeva nad jaurasid, et tahavad suppi ja nii ma siis tegin seda, kuid nüüd vaatavad mõlemad seda suppi niimoodi nagu ma pakuks neile mürki - no mis selliste pujäänikutega küll peale hakata. Ma ise tunnen, et tahaks juba magama ära minna, siis saab see päev lõpuks ühele poole ja hommikul ärgates on nad ehk normaalsed taas. Kõige naljakam muidugi nende kakluste juures on see, et omavahel ei tule nad täna üldse toime, aga Amandat hellitavad mõlemad, teevad nägusid ja musitavad.
Muidugi see tänane pidev kaklus ja mitte millegi sobimine võis ka sellest tulla, et nad ärkasin veidi enne kella 8 hommikul, tavapäraselt ärkavad nad kella 10 paiku. Lõunaunne ei hakanud ma neid surama, kuna siis on teada, et enne kella 00.00i ei saa meist keegi magama ja see variant mulle ka ei sobi.
Nüüd ootangi, et Härra saabuks koju ja mu päästaks, sest siis ma saan minna oma õhtusele jalutuskäigule ning natukenegi vaikust nautida. Lükkan nende õhtusöögi pakkumise ka temale, äkki nad on nõus koos issiga suppi sööma..
Klassika. Mul lapsed 10 ja 8 ning kaklevad nii, et sinikad järel ning kriiskavad sinna kõrvale nii, et naabritel ka kõrvad lukus. Ja ei ütleks, et neid päevi vähe on. Õudne.
VastaKustuta